Torihobune


Tori hobune on kujundatud keeruka uudikristamise teel. Tori hobune on isekoomult elava temperarnendiga, healoomuline ja suure veotahtega, ning vähenõudlik kasutades seejuures hästi kohalikke söötasid.

Tori hobuse aretamine on väga tihedalt seotud Tori Hobusekasvandusega , mis asutati 1856.a. Esimestel aastakümnetel aretati Tori Hobusekasvanduses eesti hobust, ristates teda araabia ning soome housetõuga. Ristamise tulemused ei rahuldanud põllumajanduse nõudeid, sest saadud ristandid olid heterogeense eksterjööriga, liiga temperamentse iseloomuga ja vähese kompaktsusega. Vajalike tarbehobuste saamiseks hakati omavahel ristama mitmesuguseid importtõuge.

Paremaid tulemusi andis Poolast ostetud ristandtäkk Hetman, keda kasutati kasvanduses sugutäkuna aastatel 1892 … 1912.

Hetman oli põllumajandushobuse tüüpi paraja suurusega (turjakõrgus 155 cm, rinna ümbermõõt 184 cm ja kämbla ümbermõõt 22,5 cm), madalajalgne, pika kere ja eriti pika laudjaga, suure jõudluse ja tugeva pärandamisvõimega. Hetman kujunes tori hobusetõu esiisaks ja esimese aretusliini rajajaks.

Tähtsat osa tori hobusetõu kujundamisel etendasid eesti, norfolgi traavli, idafriisi ja bretooni tõugu hobused. Viimaseid kasutati alates 1937. aastast tori hobuse kehamassi ja kompaktsuse suurendamiseks ning suguluspaarituse tagajärgede kõrvaldamiseks ja vältimiseks.

Bretooni hobuste vere lisamine Hetmanist põlvnevatele liinidele suurendas tori hobuse kehamassi, kompaktsust, rinna mõõtmeid ja lihaste massi, kuid säilitas samas tema elava iseloomu ja hea liikuvuse.

Alates 1973.a. hakati tori hobuse aretuses kasutama hannoveri hobuse tõugu. Eesmärgiks oli anda osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et teda oleks võimalik kasutada spordis ja hobiratsutamises. Sama eesmärki taotleti tori hobuse hilisemal ristamisel trakeeni tõuga.

Tori hobuse välimikku iseloomustavad järgmised omadused:
- pea keskmise suurusega, laia otsmikuga, harvemini: nõgusa või kongninalise profiiliga
- kael keskmise pikkusega, sirge, rind sügav ja lai
- turi ja selg on keskmise pikkusega, suhteliselt laiad ja lihaselised
- lanne lühihe, lai, hästi lihastunud
- laudjas pikk, keskmise laiusega kuni lai ja lihaseline
- laudja kuju on tõule iseloomulikult ovaalne ja libajas, mõnel liinil ka renjas
- piht ja reied lihastega hästi kaetud
- jalad tugeva ehitusega, hästi arenenud kõõlustega, liigesed laiad ja tugevad
- kabjad keskmise suurusega ja tiheda vastupidava kabjasarvega.

Füsioloogiliselt ja majanduslikult on tori hobused varavalmivad. Kolmeaastaselt on võimalik neid rakendada tööle ja hakata kasutama suguhobustena. Noorhobused on kergesti õpetatavad.

Hobused on vastupidavad keskmistel ja rasketel töödel ning heade tööomadustega ka kergel veol ja sõidus. Maksimaalse veojõu võistlustel on tori hobused näidanud head veotahet ja suurt veojõudu. Tööl on tori tõugu uhobuseid 20… 23 eluaastani.

Tänapäeval aretatakse tõusiseselt kahte tüüpi hobust (tori universaalne hobune – TUNH ja tori ratsaspordihobune – TRSPH. Kehtiva säilitus-aretusprogrammi eesmärgiks on säilitada ja aretada tori tõugu hobuseid, kellel säiluksid nii tõu tüübi kui ka põlvnemise ühtsus.

Peamiseks aretus- ja säilitusmeetodiks aretuseesmärgi saavutamiseks on tõu puhtatõuline aretus koos sisestava ristamisega. Sisestavaks ristamiseks on säilitus-aretusprogrammi alusel sugulastõugudest lubatud kasutada hannoveri, trakeeni, holšteini ja inglise täisverelise tõu tunnustatud täkke.

Tori hobuse, eriti tori universaalse hobuse (TUNH), aretuses kasutatakse vanu ja märadesse läinud liine. Tõu säilitamisel omavad olulist tähtsust viimase kümne aasta jooksul märadesse läinud liinid: Halis 348 T, Hingstar 317 T, Lembo 1021 TA, Tugev 575T, Uhke 573 TA ja Sammur 569 T. Vanadest liinidest on käesoleval etapil kasutuses Hoius 3939 TB, Loots 649 T ja Hasmo 129 T.

 

Aachen